old gang back together

NONII
Tänane päev möödus esialgu pakkimise, pakkimise ja pakkimise all. Kui hommikul oli meeleheide suur, siis umbes kella 2 paiku päeval oli juba natuke lootust. Peale pikka asjaajamist sai kõik korda, Alland pidi lausa Eestimaalt Poolasse helistama samal ajal kui ta USAga Skypes, et oleks võimalik saada mul pagasiga kõik korda.

Jah, see on minu facebook chat LOTiga! Ma suhtlesin nendega telefoni teel, meili teel ning läbi Allandi, kes suhtles nendega telefoni teel ning lõpuks hakaks nii naljakas, et ma postitasin nende facebooki lehele soovituse, et kes tahab saada huvitava seikluse osaliseks, võiks proovida lisapagasit osta interneti kaudu enne lendu - ja LOTi kohe äratas see nõnda ellu, et nad hakkasid minuga facebook chatis jutustama. 

Peale pakkimist tegime Mary Jo'ga umbes 2h klaveriõpet. Kusjuures jõudsime nii kaugele, kuhu tema isegi pole jõudnud (loomulik, harmooniline ja meloodiline moll ja kuidas neid selle uue meetodiga rakendada) nii et ma sain natuke teda ka kaasa aidata mõtlemise arendamises. Aga no uskumatu ikka on kuulata mida ma mängida klaveri peal suudan, ma poleks elu sees arvanud. Lihtsalt mängid ja imestad. 

Paralleelselt oma kohvri pakkimisega suhtlesin ka "printeritädi" Joyce'ga, kes siin täitsa lähedal elab. Leppisime kokku, et õhtul kohtume, ta tuleb mulle järgi ja lähme sööma ning ta võtab ka Dave ja Micki kaasa kui nende tervis piisavalt hea on. Dave ja Micki on Eestis käinud seitse korda!!!

Mickil on selline haigus, mida ei ole võimalik ravida - ta kopsud ei taha enam hapnikku hästi töödelda ning tal on raske hingata. Ta võtab rohtusid mis takistavad ta seisundil halvemaks minemast (aga ei paranda seda) ning need rohud maksavad 8000 dollarit kuus. Nad loodavad, et üks organisatsioon, kes siin USAs tegutseb selliste haigete toetamisega, otsustab ka neid toetada. Ka Dave'l on keerulisem, kuna Micki ei saa eriti püsti seista/käia vaid saab istuda peamiselt - siis peab Dave tegema kodus kõik toimetused ise. Micki aga kirjutab enda elust raamatut! Ta kirjutab seal ka Eestist, nii et kes teab, kes teist-meist seal raamatus sees võib olla!

See on Joyce oma salliga, kes ei suuda ära uskuda selle mustri peensust ning tõesti ta oli pisarateni liigutatud. Õnneks ma teadsin, et Mickil juba on sall, mis Airin talle tegi ning nüüd nad sobivad kokku ilusasti, Airini disani modellid. 

Haha, ja ei puudunud ka söök. Paremal siis minu burx ja friikad, mida ma ei jõudnud kumbagi täielikult ära lõpetada. Me rääkisime peamiselt Kehrast (ma oleks võinud natuke suurema eeltöö ära teha, aga noh - küsimused, millele ma vastuseid ei teadnud, ma improviseerisin) ning natuke ka meie perest ning pisut ka nende ameerika elust. Õhtusöök kestis kokku ehk tunnikese-poolteist, sest tegelikult Micki jaoks oli see väga suur asi kodust välja tulla. 

Dave, Micki, Joyce ja mina! Igatahes ülitore oli neid kohata ja jutustada.

Kodus veel rääkisin enda kohaliku perega juttu ja nüüd istun voodis, kell on kümme läbi. Homme läheb pealelõunal aeroplaan Poola poole koos minu ja mu hunniku kottidega, Poolas natuke pean ootama ja järgmine peatus ongi juba Tallinn! 

pakkimine

Nonii..

Ma olen nüüd ära visanud suure hulga pakendeid, mille sees oli kingitusi, teinud julme otsuseid veel enda asju maha jätta ning loobunud peaaegu kõigist vedelikest, mis palju kaaluvad pagasis. Mu suur pagas kaalub nüüd täpselt 31,97kg (max 23, juurde ostes max 32), väike pagas peaks kaaluma 8kg, aga noo... Pole veel kaaluma hakanud igaks juhuks. 

Pereisa piibliõppegrupp täna palvetas ka mu pagasi pärast.. Nii et ma loodan, et läheb hästi. Nüüd tuli ta koju ja tõi mulle munakohvi... MMMM.... 

aga ma siin üritan välja mõelda erinevaid viise, kuidas oma käsipagasi kaalu vähendada, vaadates erinevaid videod:

aga jõudsin ka sellise videoni oma otsinguid tehes:

printsessi elu vol2

Lihtsalt, et te teaksite, kus ma olen!

Siin on sellised lambilülitid, et

1) nad näitavad sulle, kas parasjagu vastava lüliti tagapõleb tuli ja kui jah, siis kui kirgas see on

2) kui sa vajutad tule kustu/põlema lähevad tuled sujuvalt kustu/põlema

:)

Kas see on pehme? JAH!

Tahan ise rahus süüa? Miks mitte!

Sellises stiilis SPAtuba siis siin.

Kaunis!

Kuulus dušš

Ja kas ma unustasin äkki mainida, et mul on oma SAUN?!

viimane hommik Galesburgis, jumalateenistus ja tagasi Chicagos ja kiire interneti juures!

No küll tuli alles pikk pealkiri! Aga tõesit olen West Dundees ja tunne on nagu oleks kodus :) Aga siin on tõesti palju kiirem internet kui Galesburgis, siin on telefonilevi ja ma nüüd teen väikse kokkuvõtte oma päevast!

Hommikul ärkasin väga vara, kell kuus, et minna pessu ja siis kirikusse. Me jõudsime kirikusse umbes kella 8ks, esimene teenistus algas kell 8. Kuna ma ei ühinenud palvetiimiga, siis kõndisin üksi lihtsalt kirikus ringi ja vaatasin erinevaid ruume. Kui kõik oli ära vaadatud, oli kell ikka veel liiga vähe ja läksin fuajeesse, hirmuga, et mind seal muudkui teretama hakatakse. Ja hakatigi - viisakalt ja toredalt. Põhimõtteliselt mu roll oli ainult naeratada, vastata rõõmsalt igale küsimusele ning olla üldse väga rõõmus. Paljud inimesed tundsid mind ära, paljud tulid niisama rääkima. Kuna ma olen olnud ikkagi peamiselt tuttavate inimestega siis üksi järsku sellises olukorras olla oli natuke naljakas. Aga õige peal jõudsid kirikusse ka Joyce ja Alice, siis ma liitusin nendega ja istusin maha. 

Seal kirikus on spordisaal, seal üleval on tänavalaadne koht, kus on erinevad toad erinevateks tegevusteks. Muideks siin ameerikas on asjad ikka täitsa hullud - kui sa töötad lastega, siis sa pead 1x aastas tegema mingi koolituse läbi, et kuidas kaitsta end pedofiilisüüdistuste eest, kusjuures selle maksab kinni kiriku kindustusfirma. Lisaks peavad olema igal uksel klaasid/aknad, et ruumidesse sisse saaks, reeglid on väga karmid, näiteks ei tohi kunagi olla ainult üks täiskasvanu ja 1 (või mitu) last ühes ruumis, alati peab olema vähemalt 2 täiskasvanut jne jne jne.. 

Selline oli nende majaplaan. 

See oli vaade sealt ülevalt alla. Bethelis on 2 teenistust - kell 8.30-9.30 traditional service ja kell 11.00-12.10 contemporary service. Kuna neil oli täna kirikus Mehhiko missionitiim ja külaliskõneleja siis minu etteaste piirdus õnneks ainult sellega, et pidin püsti seisma ja kõigile inimestele lehvitama. Mõlemal teenistusel oli paarsada inimest.

Esimene teenistus oli tõeliselt naljakas minu jaoks. Nagu MEGA oldskool Kehra ajad. Ma arvasin, et nad laulsid ühte ja seda sama hümnilaadset baptistilaulu 15 minutit järjest, aga tuli välja, et seal oli 3 erinevat lugu. Neil on muidu üks kaasaegne ülistusjuht, kes ka klassikalisel jumalateenistusel klaverit mängib, aga kuna ta parasjagu on oma poega kolledžisse saatmas, siis täna olid extra traditional klaveri- ja orelimängija. Terve pagas.

Teine teenistus oli bändiga, aga naljakas - ma vist olin willowist nii ära hellitatud, et kuidagi hakkasin igatsema Toompead. Muusikud olid kõik tasemel, aga ka see tuletas mulle meelde ka Kehra oldskool aegu sellest ajast, kui meil bänd oli. Võibolla on see mingi baptisti-hõngus, kuigi seda on raske uskuda. 

No aga kõige naljakam ikkagi - ma ei saa midagi parata sinna - on jutlused. Ka Willowis oli jutlus natuke selline.. lihtsakoeline. Aga see mis täna Bethelis oli, oli lihtsalt jube naljakas minu jaoks. See on üks slaididest, mida vaadates ma ei suutnud kihistamist jätta. The World is Big :D 

Ärge saage minust valesti aru - ma väga väga hindan Betheli kogudust ja kõik on väga tore, aga see kultuurierinevus lööb ikka välja. Tõenäoliselt ka sellepärast, et ma olen reisil üksi ja ma ei saa kellegagi seda siin jagada, kuidas mind mõned asjad närvi ajavad ja ma eriti eestlastega ei suhtle ka - niisiis saavad selle jutu osaliseks vaid valitud lugejad, kes siia veel satuvad.

Muidu oli väga tore, igasugused inimesed tervitasid mind, keda ma ei mäletanud, tervitasid ka neid inimesi, kes 10 aastat tagasi siin käisid koos minuga ja tervitasid mu peret ja oeh.. Mul ei ole meeleski keda kõiki nad tervitasid. Igatahes ma sain väga väga konkreetse sõnumi ühelt konkreetselt paarilt, kes siin elab, et kui ma kunagi tahan USAsse tulla, siis nad tahavad seda väga väga, et ma tuleks ja teevad selleks kõik, kui ma otsustan, et tahan tulla. 

Peale kirikut pakkisin veel viimased asjad ära ja sõime Alice, Joyce ja Lee'ga lõunasööki ja oligi aeg minna! 

Joyce poseerib nende ilusa majaga ja taga on Alice, kes valmistub mitmetunniseks üksiolemiseks. 

97-aastane Alice ja 22-aastane Hanna!

Meie reis oli väga huvitav. Kuna Joyce tahtis tukkuda, siis ma istusin Leega ees. Ta arvas, et kui ma järgmine kord (järgmine aasta :D ) tagasi tulen, siis peaks ma tegema juhiload siin kohalikus korras. See ei ole üldse halb mõte, ta lubas uurida, kui keeruline see mitte-kodanikule on. Ja siis me rääkisime kuidas ta lapsed leidsid omale abikaasad, umbes 1,5h läks selle peale. Siis rääkisime veel Lee ja Joyce nooruspõlvest ja väga huvitav oli neid lugusid kuulata. 

Kui me kohale jõudsime, parkisime TOHUTU lossi ees, kus Willowi meeste kodugrupi party oli, kuhu olid kutsutud ka meeste abikaasad. Lee'le ja Joyce'le üritati pähe määrida kõiksugust sööki, aga nad üldse ei olnud nõus aga lõpuks sõid ikkagi mõlemad ühe maisitõlviku. Hüvastijätud olid rõõmsad aga kurvad, aga kuna Lee'l on nüüd iPad siis lubasin Eestisse jõudes kohe talle facetime'da ning mulle väga tundub, et see on nüüd taaselustatud kontakt, mis natuke sügavama suuna saab. Peamiselt tõenäoliselt sellepärast, et ma olin reisil üksi - mul ei olnud kellegagi eesti keeles rääkida, nii et ma õhtuti pidasin pikki vestlusi nendega maha, mis minu jaoks kohati väga rasked olid, sest paljudes asjades ma ei suuda ameerika kultuuriga nõustuda, aga samas huvitav oli nende vaatenurki kuulda. Ja sain rohkem suhelda Joycega, ma arvan, et 10 aastat tagasi me eriti ei suhelnud üldse ning kui nemad kunagi Lee'ga Eestis olid.. seda ma üldse ei mäleta (ärge neile öelge!). Ja isegi Alice'ga, kes eriti midagi ei kuulnud, saime suurteks sõpradeks, igatahes väga tore oli!

AGA nüüd tagasi Dundeesse - see maja oli ühe paari oma, mees oli esimest põlve Norra immigrant, nii et ta teadis, kus Eesti on. Nende itaallasest naabril kasvavad VIRSIKUD aias!!! Ja oi kui head need olid! Mulle pandi terve suur kotitäis neid kaasa! Igatahes mind tutvustai seal Willowi inimestele ja muidugi neil oli väga huvitav kuulata minu muljeid GLSist ja Eesti elust ja tegelikult pidu kaua ei jätkunudki, see oli alanud juba kell 2 ja mina jõudsin sinna natuke enne viite. 

See oli vaade peole nende terrassilt, süüa oli seal muidugi liiga palju ja ma õnneks piirdusin maisitõlviku ja virsikuga. 

Seal ühel naabril oli goldendoodle (kuldne retriiver + puudel) ja kuna Gallawaydel on kodus labradoodle (labradoodle + labradoodle) siis muidugi pidime me temaga tutvuma. Koera nimi oli Willow (filmi, mitte koguduse järgi) ning ta oli väga elavaloomuline.

Peale pidu tulime koju ja läksime kohe jalutama. No mis jalutuskäik see oli, 15 minutit koeraga mängimist kõrvaltänaval, aga ikkagi tore! Nende jaoks oli "päeva trenn nüüd tehtud" ja nad olid surmväsinud kui nad koju jõudsid. Mina helistasin LOTi et oma pagasimuret kurta. See oli väga huvitav, nad ütlesid, et mu lend läheb HOMME. Ma ütlesin et ülehomme. Nad ütlesid, et homme. Ma olin juba täitsa paanikas, aga siis ma sain aru, et peaks küsima, äkki ma räägin inimesega, kes on Poolas, kus on juba järgmine kuupäev. Ja nii ongi! Eesti aja järgi ma ametlikult hakkan homme tulema tagasi! Aga igatahes sain infot ja pean homme tagasi helistama täpse kaalu ja mõõtudega ja saan selle ette ära maksta ja kõik on tore. Siis helistasin veel Swedbanki ja tellisin ühe kaardi omale, mis vahepeal kaotsi oli läinud selle ajaga, kui ma USAs olin ning siis veel jätsin printeritädile message tema masinasse. Ta alles eile vastas mu e-mailile, mis ma talle saatsin enne USAsse tulekut, et leppida kokku plaane. Eks näis..

See on Mercy kellele meeldib käest kinni hoida :) Ta lihtsalt istub ja paneb käpa su käe peale ja tahab, et sa käest kinni hoiaksid. Ja nii ongi!

Nüüd ma saan alumise magamistoa, mis on veel uhkem kui ülemise korruse oma (ekstra suur voodi + vannituba mis on megasuur ja kus on selline dušš mis tuleb väga mitmest erinevast kohast (laest tuleb "vihm" ning tavaline dušš ja massazidušš, külgede pealt tuleb kolmest suunast erinevaid veejugasid ja ausalt öeldes ma ei imestaks, kui põrandast kah miskit tuleks). Eks ma homme hommikul katsetan kuidas see käib. 

Homme ma kavatsen oma kohvrid lõpuni ära pakkida ja LOTi helistada, lisaks Mary Jo'ga tegeleda klaveriõppimise meetodiga ning muidugi nautida SPAmõnusid, mis seal all korrusel peituvad.. 

Ma juba igatsen natuke Eestit, või noh, peamiselt inimesi, aga samas on ikka täitsa kurb ära tulla. Samas ma üldse ei välista võimalust, et järgmine kord, kui ma siia tulen, ei ole 10 aasta pärast vaid palju, palju varem... 

heritage days ja ühtlasi viimane päev Galesburgis

Ütlen kohe ära, et ma olen natuke haiglase olemisega. Ma arvasin, et GLSi magamata ööd ja õhukonditsioneer teevad mind haigeks, ühel õhtul olin täitsa nõrkemas ka seal, aga täna on juba teistmoodi paha. Ma arvan, et rolli mängisid järgmised tegurid:

- ma sõin eile palju jäätist ja ma teadsin seda süües, et mul hakkab paha, sest see oli jube koorene, aga no mis teha, see oli liiga hea

- ma ei ole väga hästi maganud

- täna hommikul läksin kohe 30-kraadise kuumuse kätte, kus ma neli tundi olin

- peale seda ma sõin burgerit, endal pilt taskusse kippumas

Ei ole eriti targad valikud, aga samas ma terve aja mõtlesin muudkui, et läheb paremaks. Kui ma lõpuks selle kuumuse käest koju sain, siis kõigepealt lamasin pikali pool tundi, siis läksin oksendasin viimase aja kogu toidu ära ja siis lamasin mitu tundi edasi, midagi eriti ei julgenud teha. Pererahvale ma ütlesin ka, et ma täna õhtul hea meelega puhkaks ja pakiks asju. Ma ei taha neid liiga paanikasse ajada.

Hommikul kell 9 olime juba platsis - pärandipäevad täies mahus. Seal oli esindatud inimeste elu-olu 1750ndatest juni 1890ndateni umbes, erilisel kohal oli muidugi USA kodusõda. 

Kohal olid ka päris ameerika sõjaväelased, kes oma kahureid demostreerisid, mitte ainult ei näidanud vaid ka paugutasid. 

No kogu asja tipuks veetsin ma seda aega Kathyga, kes tegeleb vähirakkude otsimisega. Ja muidugi tema tahtis pikalt aega veeta ja rääkida sõjaaegsest arstiabist. Seal mul kukkus pilt küll äärepealt taskusse, ma lihtsalt lamasin muru peal ja teeskesin lõõgastamist, ise samal ajal mõeldes, et kas nüüd saabub teadmatus või mitte. Õnneks  ei saabunud ja sain üsna pea vett, muidugi ravimid olid neil ka kohe käest võtta seal, mida ma tõesti ei oleks tahtnud proovida. 

Seal müüdi ka "kodust" rootbeeri, mis tõenäoliselt oli lihtsalt rootbeeri siirup ilma gaasita fancysse klaaspudelisse valatud. Esimene doos maksis 3 dollarit, edaspidi oli refill ükskõik missuguse maitsega 1 dollar. Võtsin ka ühe refilli, mis oli green apple taste aga maitses nagu sidrunihape segatuna õunasiirupi ja veega. No igatahes ma sain aru, et vedelik tuleks mulle kasuks ja seda ma üritasin seal tarbida. Samal ajal muidugi pidevalt uute inimestega tutvudes ning ma sain täna ühe väga huvitava konkreetse pakkumise ka, kui ma kunagi otsustan, et tahan USAsse päriselt (mingiks ajaks) tulla, siis ma ei pea mitte millegi pärast muretsema.

Peale seda läksime Kathyga sööma Wendy'sse, mis oli muidugi minu jaoks viga, sest vaid natuke aega hiljem tuli kogu see kaunis söök sama teed pidi tagasi välja. Aga tema tütar, 30-aastane (!!!!) abiellub oktoobris venelase Olegiga ning siis me rääkisime peamiselt tema tütre pulmadest. Ja muidugi sellest, et kellega mina juba kohe võiksin abielluda. 

Tegelikult kogu oma pahaoleku sees olen ma ikkagi suutnud nii mõndagi teha. Lee ütles, et tema vana arvuti ei tööta. Talle anti arvuti kaasa, kui ta oma tööpostilt pastorina lahkus. Ma küsisin, et mis tal viga võiks olla, Lee ütles, et lihtsalt ei tööta. No ja teate - kui sul on arvuti ja kõik tema komponendid ühes kastis laiali ja arvuti pole elektrivõrku ühendatud, siis ei kipu ta töötama jah. Arvuti sain tööle, aga kuna Lee ei mäletanud ühtegi username'i ega passwordi ning ma ei suutnud ka ühtegi kavala googeldatud nipiga Windows XP'd lahti teha, siis praegu jäi see arvuti nii. 

Ma olen joonud nüüd sojapiima veits ja sõin ühe maisitõlviku ära, sest ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ma kahtlustan, et see võis olla halb idee, aga mis teha.. Veedan nüüd natuke aega veel voodis, lootes et läheb paremaks. 

eelviimane õhtu Galesburgis!

Uskumatu ikka kui kiiresti aeg läheb. Mul tulevad pisarad silma juba, kui ma mõtlen, et pean siit ära minema. Täna Lee ütles ilusasti kui ta jälle oma honeymoon sweet'i ehitamisest rääkis, et see on nagu home away from home, ja tõesti on! 

No kui mul selline auto oleks Eestis ja see end isegi kogu aeg kütusega täidaks siis ei oleks mingit probleemi! Ma oskan isegi suunatulesid kasutada ja ilusasti pidurdada.

Peale autosõitu läksime Leega lõunasöögile koos tema sõbra Wayne'ga, kes on ametilt puusepp. Lee ja Wayne on juba mitmeid aastaid igal reedel koos lõunat söönud. Nad söövad alati ühes ja samas kohas - S&S'is. Mina valisin endale sealt kõige tagasihoidlikuma võimaliu variandi - salatibaar + kohv/vesi + supp + magustoidubaar, see läks maksma vist Lee'le umbes 3 või 4 dollarit, kuna ta tahtis mulle lõuna välja teha. Igatahes salatibaar oli väga külluslik ja muidugi võisid sa oma taldrikud täita lugematu arv kordi. Seal oli värskeid puuvilju, röstitud päevalilleseemneid, erinevat rohelist salatit ja kõiksugu lisandeid. Muidugi ma pean ausalt ütlema, et isegi Rimi salatibaaris maitsevad asjad rohkem "päris" kui selles restoranis. Ananass maitses nagu sidrun ja muna maitses nagu plastiliin, aga no tervislikum kui mõni McDonalds kindlasti. 

Magustoidubaaris oli palju "värskelt" küpsetatud asju ning jäätisemasin, kust said endale ise pehmet jäätist lasta erinevat sorti ja siis sinna siirupeid, komme ja kastmeid peale kuhjata. Kaalusin ennast täna ka, kui oma pagasi ülekilosid kokku lugesin (mida on nii palju et ma näen juba vaeva, et seda ka ülemakstud pagasisse ära mahutada), ma ei ole üldse juurde võtnud siin.. Hmmmm.

Igatahes peale sööki tulime koju, ma parandasin Lee arvuti lõpuni ja leidsin ühe arvuti siit veel, mida ta isegi pole kokku viitsinud panna. See on tema vana tööarvuti. Homme äkki tegelen sellega, kui mul pealelõunal aega üle jääb. Kella nelja paiku tulid Kennellyd mulle järgi, et minna sööma ja heritage festivalile. 

Me läksime sööma pubilaadsesse restorani ning ma võtsin söögiks fish'n'chips, mis oli üllatavalt hea! Eriti kala osa, täitsa meenutas vana head Krahli fishnchipsi, mida Krahli ajal pidulikemal puhkudel sisse sai aetud. Dennis on endine kehalise kasvatuse õpetaja ning tema abikaasa Kathy töötab haiglas ning vaatab inimeste rakukesi, et sealt vähki leida (või mitte leida). Nad on väga toredad ameeriklased, nad on palju reisinud, sh Euroopas, mis teeb nende maailmapildi avaramaks kui keskmisel ameeriklasel. Lee hoiatas, et Kathy on väga jutukas, kuid ÕNNEKS on nad mõlemad väga huvitavad ja mõistlikud inimesed, mul kordagi ei hakanud igav või sisimas ebamugav. Tihtipeale on siin vestlustes vestluskaaslastel nii piinlikud ja rumalad väljaütlemised, kuid samas ei ole mingit mõtet laskuda sügavamasse diskussiooni, sest see lihtsalt ajaks vestluspartneri segadusse. Aga Kennellytega õnneks ei olnud kordagi ühtegi sellist hetke. 

Me jalutasime läbi heritage fair/festivali, mis tegelikult homme käima läheb. Seal elavad indiaanlased ja sõdurid ja.. Ma täpselt ei saanudki aru, mis kogu värk on. Mingi 1820ndate aeg umbes valitseb seal ja see telkidega ala on väga suur, umbes nagu 3 lauluväljaku suurust platsi oleks kokku pandud. Võibolla mulle ainult tundub, et see on nii suur ja tegelikult on väiksem. Eks ma homme vist saan täpsemalt aru, et mis asjaga tegu on.

Üks onu valmistas seal ise haamreid ning teisi terariistu. 

No kõige targem koht, kuhu oma viis dollarit investeerida. 

Hästi palju oli liivakellasid igal pool, need olid enamjaolt üliägedad!

Selle pildi tegin Ruthile, kajuks on see ilus komplekt nii mõtetult kallis ja ei mahuks kuidagi mulle kotti, aga kui mingi võimalus oleks, siis ma ostaks meile koju sellise!

Jah, kogu selle täie tõsise põliselanikkuse sees olid sellised sildid. 

Käisime vaatamas ka klassikat - veteranide ausammast pargis. Seal olid paljud nende tuttavad nimed ning Dennis Kennelly isegi oli saanud ühe bloki, tema poeg kah kuskil. 

See on küll vist pahupidi, aga terve plats oli kaetud selliste kividega, kus olid erinevad nimed, nende auaste/ülesanne sõjaväes ning siis sõda/missioon, kus nad töötasid. Kõik alates Esimesest Maailmasõjast, Vietnamist, Koerast kuni Iraagi ja Afganistaanini välja. 

Siis läksin neile korraks koju külla, pereisa on ka väga hea aiapõõsalõikur!

Nende Saksamaalt toodud ülidetailne kell, mis igal täistunnid Eedelvalssi mängis ja alpi paarikesed seal tantsisid. 

Selline huvitav leid oli ka teel Dairy Queeni, mida ma väga kahetsen, et ma üldse sõin seal. Aga no mis teha, ikkagi USA. Ma nüüd lähen magama kohe varsti, lubasin homseks natuke uurimustööd teha Eesti meditsiinisüsteemi ja vähiuuringute teemal ning homme olen juba targem ja saan Kathyle sellekohast infot anda. 

DRIVE

Nonii! Kes oleks võinud arvata, et selline asi minuga juhtub, et ma täitsa (peaaegu) vabatahtlikult autoga sõitma õpin! No tegelikult, ütleme ausalt, suur mõjutus oli sellest, et Margus ütles mulle vahetult enne seda, kui ma pidin majast välja astuma, et suurt vahet pole, kas kart või auto. Aga no.. Oleks Margus vaid teadnud kui suure autoga ma sõitma pean :D

Ma olen ühe korra ainult varem oma elus korraks sõitmas käinud ja peaaegu sõitsin ojakesse sisse. Nii et väga suuri lootusi ma oma sõitmisele ei pannud, aga ma ei ajanud mitte midagi alla ja ei keeranud mitte ühtegi korda teelt välja :D Ja isegi suunatulesid kasutasin ja puha! Muidugi automaatkäigukast on palju lihtsam kui manuaal, nii et õnn oli üürike, kuna Eestis need asjad nii libedalt ei läheks.

HAHA mis soeng, ma tõesti ei oska seda kuidagi kommenteerida :D

No see auto oli ikka nii suur ja mina olin nii tibatilluke seal sees, aga sedavõrd turvalisem tundus, et kui ma isegi kuhugi sisse või otsa sõidan, on auto nina ja ka taguots piisavalt pikk, et minuni see damage ei jõuaks.

Keegi muideks natuke rammis täna Johnsonite teist autot, kui see kuskil linnas pargitult seisis, õnneks mina see polnud. Lähen nüüd kuhugi peenele lõunale Lee ja mingi onuga, keda ma ei tea. Eks näis! Joyce on poes ja täiendab maisivarusid, hehe!