beetlers, 10 aastat tagasi ja nüüd

Tänaseks õhtusöök-grilliks-peoks oli meid kutsutud Beetlerite juurde. Kui ma 10 aastat tagasi siin samas Galesburgis käisin, ööbisin ja elasin ma just nimelt nende peres umbes nädalakese. Kõik, mida ma nende perest enda peaga mäletada suutsin:

- neil oli taga aias zipline

- neil olid elektrilised hambaharjad

Väiekse interneti abiga tuletasin meelde, et neil on kaks Venemaalt lapsendatud last. Nad on Novosibirskist õde-vend, kes lapsendati USAsse kui nad olid 4- ja 2-aastane. Lisaks on sellel perel veel kaks bioloogilist last - Danielle ning Tim. 

Sõitsime sinna läbi maisi- ja sojapõldude. Täna oli väga edukas päev loomade nägemise suhtes. Ma nägin kitsekest, ma nägin racoone, ma nägin koera ja mis peamine - ma nägin kassi!

See vaade oli mul isegi meeles, aga tuli välja, et tegelikult ei saanud mul see vaade üldse meeles olla, sest 10 aastat tagasi oleks seal olnud peamiselt võsa ja mets. 

Nad olid arvutist välja otsinud pildi, kus mina neil 10 aastat tagasi külas olin. 

Kõige paremal on Anastassia, siis on Danielle ja siis on Timi girlfriend Michelle. 

Kohe mitte ei tea, mis pilt see on, tõenäoliselt ma üritasin teha kassist pilti, aga kogemata oli esikaamera peale jäänud. 

See on kass "Kushhka", kes peaks siis olema venepärane nimi. Kusjuures selle kassi tütar, üks hall kass, on Johnsonite tütre kass, üks vähestest asjadest mida ma eelmisest korrast mäletan. Beetlersite pere aga mäletas väga hästi, et ka 10 aastat tagasi olin ma Kushhka parim sõber. 

See on Tim ja tema girlfriend Michelle, Timi süles on parasjagu minu parim sõber kass. 

Kõige paremal on pereema Anita, siis on Danielle, siis on pereisa, kes minu arust võiks hästi sobida mõnda õudusfilmi näitlema, tema nimi mul ei ole meeles, siis tuleb Lee ja siis Nick. 

No see on nüüd ka mitte-arvuti-ekraanil meie 10 aasta tagune pilt. Olin siis 12 ja ma ei mäletanud, kas ma üldse inglise keelt rääkisin, aga tuli välja, et ma rääkisin väga hästi ja nagu ikka, ameeriklased olid väga üllatunud, et kuidas ma jaksan täiskasvanutega nii kaua rääkida. Ka täna vajusid lapsed kõik mingil hetkel lõket tegema ja kutsusid ka mind, aga nendega on väga raske suhelda, kui vanemaid inimesi on veel võimalik austada tänu nende elukogemusele, siis ameerika noored - nendega on väga raske. Mul kuidagi nii kripeldab ja põletab see, et kuidas inimesed saavad nii teistsugused (loe: rumalad) olla. Võibolla lihtsalt on see nii suur kultuuriline erinevus, aga ühist keelt peale "kus-eesti-on-mis-keel-teil-on-kas-teil-on-elekter" on päris keeruline leida. Mina ei ole nende kultuuriruumiga kursis ning nemad pole minu omaga. 

JA 10 aastat hiljem!! 

Nu Kushhka tõesti sai minuga väga hästi läbi ja suure osa ajast ma pühendasin talle. 

See on s'more dip, see kujutab endast sulanud šokolaadi, mille peal on sulanud vahukommid ja siis sa võtad sellise natuke kõvemat sorti küpsise ja dippid sinna sisse. Kuna söögiga siin ei koonerdata siis ma tõesti väga kahetsen, et ma seda proovisin. Mul on praegu kõht nii jube täis, et ma kardan, et ma kunagi enam ei söö.

Kushhkaaa!

Noored küll kutsusid mind, et ma jääks nendega lõket tegema, aga ma ei tea, ma olin täitsa väsinud ja tulin hoopis Johnsonitega ikka koju. Homme lähen vist väikeste lastega ujuma (kui mu trikood mulle selga lähevad - pole veel proovinud), siis ma lähen Lee'ga ehituspoodi kive ostma ning eks näis, mis elu veel toob.