viimane õhtu West Dundees.. praeguseks

1. On suurepärane tunne olla voodis, kui mu äratuskell ei ole seatud kella kuue peale. Või kella seitsme peale. Vaid kella üheksa peale. Ooo missugune õnnis uni mul tuleb!

2. Kui siiamaani olen ma päeval siiski eestlastega võrdlemisi palju suhelnud, siis tänasest alates, umbes kella 14st, kui Meelis ja Karita sõitsid shoppama, it's all in english! Ja täna kirikus mu käest küsiti et millal ma emigreerusin siia, et kas ma juba sündisin siin või et kas ma tulin titana, sest nad ei suutnud uskuda, et ida-eurooplane (peale seda muidugi kui olin andnud lühikursuse Euroopa geogaafias) nendega niiviisi vadistab. Ja ma ütlen, rakse on eesti keeles kirjutada praegu. Ma istun ja võtan aja maha ja kuulan taustaks Tõnis Mäge või Toe Tagi või Ursulat enne kui ma hakkan kirjutama, et kuidagi saada oma mõtteid normaliseerida. 

Nagu te võite arvata, siis ma olen siiski oma voodis, minu võtmelugu sai õnneliku lahenduse ning nüüd on minu viimane öö siin kodus. Vähemalt praeguseks. Gallawayd väga tahavad, et ma enne äralendu veel nende juurde tuleks ning ütleme nii, et kiusatus on suur. Aga eks näis. 

See on kreeklane Manny, kellega ma Eesti geograafiat õppisin koos. Tema on selle matkabussi omanik ja basseiniboss ja ta on käinud üks kord Eestis, ta on geograafias jube kõva käsi, lisaks ka reisimises, naljategemises ja kreeka keeles. Täna tuli ta minu juurde ja rääkis puhtas kreeka keeles, mina rääkisin talle vastu eesti keeles ning täiesti normaalne oli. Kui ma olin Manny ja Carolin Likou juures tunde veetnud, tuli mulle lõpuks mu pere vastu ja me läksime Willowisse. ENNE aga ma tahaks teiega jagada ühte positiivset kleinditeeninduskogemust, mis mulle osaks sai. Nimelt ma ostsin omale T-mobile prepaid telefonikaardi ja kõik oli tore, see töötas. Ainus kurbus oli see, et 4G ei töötanud, või noh, täpsemalt cellular data. Aga teadupoolest USAs peab igale poole helistama, et abi saada. Customer Care, nagu t-Mobile seda kutsub, on aga peamiselt robotitega rääkimine, kes reaalselt ongi robotid teisel pool telefonitoru, püüdes aru saada, mis sa neile ütled. Niisiis, läksin t-Mobile kodulehele ja sain laupäeval kell 4.40 pealelõunal ONLINE CHATi, kus üks tore onu mind aitas ja nüüd mul on 4G. No muidugi tuli välja, et ma oleks pidanud ise selle aktiveerima kuidagi ja ma olin rumal, et ma seda internetis lihtsalt ära ei teinud, AGA see onu hoopis vabandas, et ma ootama pidin ja kohe oma telefonikaardis 4Gd kasutada ei saanud. Peale GLSi oli selline kogemus eriti tore, sest meil oli üks lahe loeng klienditeeninduse kohta seal ka, Horst Schulze rääkis nii hästi, et no hoia ja keela. Ma arvan, et ma hoian.

Õhtul käisin siis Willowi kuulsal jumalateenistusel. Ütleme nii, et ärevus ja uudishimu oli nii suur, et ega ma suurt kuulata ja keskenduda ei saanud. Ja segasin ka oma hoste, kes mind sinna sõidutasid ja ise koosolekut üritasid kogeda, mina samal ajal kogu aeg küsimas "kas teil on kogu aeg selline kaamera varustus seal", "kas see number tähendab seda, et mõne lapsega on midagi valesti" jne jne

Huvitav fakt Willowi kohta on see, et Willow Creek on klassikaline "valge mehe kirik". Keskmine kirikukülastaja on kõrgem keskklass, kuid mõned inimesed tulevad ka limusiiniga kirikusse. Mingi hetk aga hakkas Willow väga konkreetselt ajama poliitikat, et saada sellisest imagost lahti ning laval on olnud kogu aeg bändis mustanahalisi, samuti GLSil oli nii naisi kui mustanahalisi laval. Nad on läinud 10% vähemuste pealt paari aastaga 34% vähemuste osakaaluni kirikus. 

Nagu näha, siis vaskpoolse ekraani parem ülemine serv endiselt jamab. Suurema osa ekraanist on nad ära parandanud, aga seal paremas nurgas valitseb vist fataalne error. 

Nuuuuuuu... Bänd oli küll selline, et jah. Eestiga on seda kole keeruline võrrelda, sest siin on põimunud nii palju erinevaid positiivseid külgi - siin on tipptasemel ja huvitavad arranžeeringud, näiteks üks neegritädi ja klahvimängija tegid unisonis üsna hämmastava soolo, bassisoolo oli üldse ajaliselt kõige pikem soolo, mis täna kuulda oli. 

Nad tegid siin sellise huvitava creative music osa ka, kus oli üks väga hipster kristlik lugu, mida isegi eestlased ei ole ära tõlkinud, põimitud ühe vana kristliku hümniga, keelpillikvartett ning käsikellad, multikas taustaks jooksmas. Täiskomplekt, mida oli huvitav vaadata ja kuulata. 

AGA!!!!! Kitarrimängijal on noodid põrandal. Mul on tänasest jumalateenistusest terve märkmiku lehekülg täis kirjutatud viide tulpa - 

1) lahedad asjad

2) lahedad asjad, mida saaks proovida meil

3) nõmedad asjad

4) jutlus

5) muud tähelepanekud

See number seal all paremas nurgas on selline number, mis annab lastevanematele märku, kui nende lapsega midagi valesti on, et nad saavad checkima minna, mis jama on. Ahjaa, ja Henry Cloud. 

Ütleme nii et saal oli täna umbes 70% täis, mis on ikkagi jube palju rahvast. 

Peale kirikut selgus, et Hanna ei ole kunagi Chicago hot dogi söönud (vähemalt ma ei mäleta, et oleks), niisis sõitsime siin Chicago eeslinnades ringi ja mind viidi mingisse kohta, kus pidi saama maailma parimat Chicago hot-dogi. No kui ma nüüd ausalt ütlen, siis see oli suht tavaline, kuid otseloomulikult keset seda söömist tundus see tõesti maailma parim. 

Jack ja Mary Jo said kristlaseks kui nad olid umbes 30-aastased, neil oli juba kaks last. Mary Jo on katoliiklikus peres üles kasvanud. No siin ameerikas on kõik kuidagitmoodi mingi kristliku kasvatusega, sellepärast ongi naljakas sellest kontseptsioonist aru saada - nad käisid nagu kirikus juba pikka aega ja siis lõpuks said alles kristlaseks. Eestis peab ikka olema mingi äärmiselt tugev põhjus, et sa ükski kord kirikusse mittekristlasena lähed. Aga nemad käisid, käisid pikka aega. 

Mina ja hot dog. 

See on Mary Jo ja Jacki garaaž. Mary Jo tegeleb täitsa tõsiselt mööbli restaureerimisega ning siin on tema workshop. Ta näitas igasuguseid retro asju mulle, mis kohati olid täitsa kiftid.

Nii, täna ma õppisin veel, et

1) nende koera tõug on labradoodle = labrador + puudel

2) ameeriklased ise ka ei tea oma sõnavara, näiteks sõna "põlevkivi" ei suutnud keegi mulle selgeks teha, kui ma selgitasin mis see on. Kõik olid et "jaa, ma tean küll mida sa mõtled, aga ma ei tea, mis sõna see on". Google translate ütleb, et see on "oil shale".

3) ameeriklased on nii armsalt lollid. Ma rääkisin Likoude juures juttu ühe nende sugulasega ning tema poeg elab Jaapanis. Niisiis üritas see tädi mulle selgitada, kus Jaapan on. Ma ütlesin talle, et ma tean, kus Jaapan on, aga ta arvas et ma ei tea. Selgitas, et see on seal kus on Hiina ja Austraalia ja nii. Ma ütlesin, et ma tean täitsa täpselt, kus Jaapan on. Ta otsis gloobuse ja kukkus Jaapanit otsima. Näitasin, kus Jaapan on. Ta ütles, et "i guess you had a lucky guess". Ja no mult on küsitud ka, et kas Eesti asub Aasias või Aafrikas. Kui ma seletan, et Euroopas ja et tegelikult meie maalt on Skype tegijad pärit ning et meil on palju WiFit siis nad tavaliselt küsivad, et kas metsades jooksevad ükssarvikud ning inimesed on kõik sinise peaga.